Esileht


Minu nimi on Ülo. Mesindusringkondades ka Metsamesinik.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige.

Esimesed kaks päris oma mesilasperet sain 14-aastaselt. Teadmiste ja kogemuste nappuse tõttu ei läinud mesindus alguses sugugi libedalt, küll pani sülem plehku, küll suri mõni pere kevadeks välja. Tagatipuks pistsid hiired talvel minu 4 pereni paisunud mesila nahka ja tarud jäid mitmeks aastaks tühjaks. Puu otsast leitud sülem tõi ühte neist elu tagasi, nüüd võtsin juba asja tõsisemalt. Perede arv suurenes, korjemaa paraku mitte, nii vedasingi 96-ndal aastal 12 taru Soodla jõe äärde kanarbikule. Suurepärane meesaak otse metsast on sundinud mind seda igal suvel ikka ja jälle tegema. Tasapisi on laienenud mesila ja täienenud kogemustepagas, mõningaid mõtteid püüan siin Teiegagi jagada.



  Mesilasse on saabunud talverahu ja mesinikul aeg puhata, möödunud aasta kokkuvõte välja otsida ning alanud aastaks uusi ja eelmistest paremaid plaane teha. Perede puhastuslennuni polegi ju teab mis palju enam aega, soojema talve korral, või õigemini soojema veebruari korral tükivad tugevamate perede mesilinnud juba märtsi alguse päikesega õue kiikama.
Kuigi nii on optimistlik mõelda, et kahe kuu pärast saab taas mesilaste suminat kuulata, jääb sinna vahele piisavalt aega, et tegeleda kärjeraamide korrastamisega, tarukorpuste ehitamise ja mis seal salata, muretsemisega selle pärast, kuidas mesilaspered elusalt ja tervelt kevadesse tulevad. Muidugi ei tasu muretsemisega liiale minna ja isegi liiga sage toru või stetoskoobiga kuulamine võib talvekobara rahulikku eksistentsi segada. Pealegi on võimalused hääbuva pere talviseks abistamiseks olematud. Näljaohtu võib alles veebruari lõpus kahtlustama hakata, sedagi vaid juhul, kui sügisene söötmine lohakalt tehtud või pered liiga soojalt kaetud on olnud. Liigsooja katmise tulemusena ei lõpeta emamesilane õigeaegselt munemist ja enne suure kevade saabumist on mesilastel nälg majas. Muidugi ei pea peret toiduvarude lõppemise tõttu meel maha kandma, võimalused lisasööda andmiseks on tarulaele asetatud kandipakist kuni toas ülessoojendatud meekärgede andmiseni. Jah just nii, tean juhust, kus mesinik jaanuari keskel külmakraadidega mesinik tühjakssöödud pesaraame uutega asendas ja soovitud tulemuse saavutas. Muidugi ei saa sellist kesktalvist tarus "laamendamist" heaks kiita, aga nagu vanasti teati öelda, siis eesmärk pühendab abinõu.
Suur murekoht on ka möödunud aasta rohke varrolesta areng. Juba sügisel kurtsid paljud mesinikud tarude seletamatu tühjenemise üle. Eks tugevamad pered pidasid rünnakule paremini vastu, aga lest teeb ka kesktalvel oma laastamistööd pidevalt edasi toitudes neli-viis korda ööpäevas puurides üha uute mesilaste kitiinkesta pisikesi augukesi. Kerge kahjustuse korral jääb pere ilmselt hinge, kuigi vajab kohe kevadel tõhusat ravi. Tõsise nakatumise korral pole sellisest tarust aga puhastuslennule kedagi tulemas.


Lehe sisu keskmiselt kord kuus.